Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/72

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


leida hingeliselt ja waimliselt, ehk aastasadade pikusel hallil mureteel oma õiguse poole käies kui hallid päewad lugemata üksteise kõrwal, lugemata üksteise järele elusaladusest tulles, surmasaladusesse minnes otsata nagu oja, mis ainult kewadel üle kallaste tõuseb, kohiseb ja sulendikku suuremaks murrab, perwi lõhub ja luhta niisutab. Muidu aga natukene paisumist, natukene alanemist, nii kuidas juhtub, kord paisudes enam, kord kahanedes wähem kohinat. Ja juhtub põua ajal, et muud ei kuule kui põhja pääl sügawal lugades nirin — muud midagi. Ja siis tuleb ehk mõnelgi wõimsal tuju minna ja wäiksele minejale paisu ette panna, et kõik jäädawalt waikiks. Ja siis —?

"Mess te sääl Riian opite, Erni!"

Saare Wana pani wikati lepapõõsa pääle, jäi minu kõrwale seisma, otsis tubaku kotti, et piibule uut jõudu anda, ise aga ei waadanud mulle otsagi.

"Mina õpin kunsti inimese sisemist nägu näha."

"Inemise sisemist nägu..." osatas Saare Wana.

"Meil, inimestel, ei ole mitte üksainukene nägu, see, mida meie peseda ja puhastada wõime, mis ühel niisugune, teisel teistsugune, nii kudas Jumal seda kellegile kaswada lasknud. Meil on nähtawa warjul weel nägemata. Nii kuidas see nägemata on, nii ka inimene tõepoolest. Näge- 72