"No siss sa ka tiiät, et tu wäega kallis asi om kaitsa toda, kellele ülekohut tettäs."
"Eks ikka küll."
"No siss sa ka tiiät, et inemistele kirjä ärä seletädä wäega kallis asi om."
"On. Aga..."
"Noist tohtrist mina küll midägi ei peä. Kui naa edimätse kõrraga õige rohu annasse, siss wiil, aga lasesse enne massa — siss wast. Koe, wa Weere Simmu tiiät? Mass tiikrite enne oma rubla wiiskümmend kolm tengä ära edimätse rohu iist, es awita kedägi. Siss kirjut tõsele tõse rohu. Mass jälle tiikrite säedsekümment tengä — ei parembat kedagi. Tskoe! Läits siss wa Sahka Jebu manu Pühaste külla, tu tei wiina pääle ja terwe kui midägi. Noid reotuid kõnelda! Aga tu sääduse asi om iks kallis asi küll!"
Küntakse maad harilikult kaks hobust ees, küntakse ka ühega, Saare Wana ränisse ei hakanud ader, pane kas neli ette. Temal oli ja jäi oma arwamine. Ja ta oskas sind weel pääle kauba nii peenikeselt nöögata: mis sina ka elust tead. Saa aga aru. Muidugi, kui ta midagi kuulis, mis temale tõesti meeldis, nagu arwamised taewakehade kokkupõrkamisest, suurtest pikksilmadest, millega nii palju tähti taewa pääl näha on, et aru ei ole, siis ta kuulatas ja kuulatas ja imes piipu, nokutas nagu nõuus olles pääd — aga lõpuks ikka: 74
