"Om iks suure küll nuu Jumala luudasja, ehk mess siss Jummal massas, kui inemine kõik tiiäs ja oles."
Niisugune oli Saare Wana.
"Ei tea, mis tu seadus sullegi kunagi andnud on!"
Ma torkasin nii hää õnne pääle, nagu harilikult torgatakse, kui enam ei tea, mis ütelda, wõi olla. Ja nagu sagedasti nii trehwas just see piste südant.
"Säädus om säädus," ütles Saare Wana tõsiselt ja sülgas, "aga noide rikaste ja sakste käen om wägi: nemä hoiasse säädust kinni. Tuu'p tu asi om."
Midagi walusat tundus tema tõsiduses, kui ta nagu hinge tagasi tõmmates mõtetesse wajus. Minu meelest oli, nagu läheks tammine uks lahti ja ma näeksin sinna tahakambri, kus Saare Wana elas, kui ta omas ilmas wiibis. Sinna oli nagu suur ülekohus kirjutatud, mis ei unune, mis närib ja närib hauani. Midagi umbusklikku järgnes, kui ta mulle nagu kaaludes otsa waatas, aga uks läks siiski lahti nii wiiwitades, nagu sünnitaks awamine waewa, nii tunnistades, kas maksab wõi mitte. Siis aga käisiwad sõnad nagu kiwid üksteise wastu rasedalt langedes.
"Sa tiiät jo toda Räbä tare aset Tiidu taka. Kaiw om wiil prõlla alali, ahjuase kah. Tu olli minu tare. Mina ehiti tõse. Sa toda ei mäletä.
