Sinu esä es ole tol ajal wiil Köödsä kõrtsingi. Räbä tare maalapike es ole muud kui wesine lohk rämpsu täis, mõisa mõtsa ja külä puustusemaa wahel. Kae, kes tolle wesitse lohu põllus täit? Kes täst willämaa tei? Mia, mia wedäsi endä perän lohu mulda täis. Lätsi krahwi manu, ütli, armuline krahwihärrä, ole teid iks orjanu kah, armuline krahwihärrä, ei ole halba sõna saanu. Mõtli õge armulise härrä käest pallelda, agu luppas armuline krahwihärrä tolle lohu Tiidu takast mulle tare asemes. Siss tahtse kah pallelda, et kui mulle armuline krahwihärrä mõtsast kah ladwaotsakesi tarekese jaos annas. Krahw oli wa hää miis, naarat ja küsse, mes mia tolle räbäga tii. Mia muud kui pallessi edesi. And siss ja mia olli Räbä tare peremiis. Endä perän wedäsi ladwajupikese manu. Esi ehiti. Endä perän wedäsi lohu mulda täis, tei willä pääle, wili kaswi, et kõik imetiwä."
Saare Wana häälest tundus seda iseteadwust, mis peremehel on, kui ta oma nurmenõlwal kõnnib ja wälja waatab ning ta ütlema peab, et Jumal tema kätetööd on õnnistanud.
"Nii ellime wa Leenaga mõne hää aasta ärä. Temä puhkas nüid joba peatselt aasta mulla põrmun. Jummal ülenda tema henge ja alanda temä pattu. Kae, krahw ajas talud krunti ja müüs ära. Mia jäi wagawusi sinna samma. Wa Warsa Mihkel olli tol ajal wallawanemb. Tare 76
