Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/78

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


kui ta talusid ja mõisat müüs, teda, ühte talu luhas kaswawat raudheina juurt! Nelikümmend aastat ei jäta ta arwamist, et wikati jälgil sügise rüpes weel hädala liblest lihaw ja kõwa raudhein kaswab ja pehme walge kiudude-pää ühe seemne teise järele tuulde wõib saata, seemneks niisamasugustele raudheinajuurtele külaluhas! Missugune unistus! Ja temal näib ikka weel aega olewat, ikka weel lootust! Suureks kaswas Saare Wana minu silmade ees, imestamise wäärt suureks. Isegi haua ääres, tulewik kõigil pime ja lootuseta, kui sügisene öö, pilkane pime, nii et ühtegi tähte ei näe, ja tema loodab, nagu oleks temal aega küllalt. Ja ma sain aru, et unistus wahel nagu kaljurahn wõib olla südame tagakambri tammitse ukse taga, unistus, mis muud midagi enesesse ei lase, kui üksi iseennast ja oma halli ootamist. Ja sarnane unistus teeb inimese kõwaks kui räni: tao aga, ainult mõned sädemed: Säädus om säädus! Just nagu hammaste kirin.

Siiski tõde jääb tõeks, nii silmapilkline tõde. Pidin wastama, mis harilikult wastatakse:

"See on liiga hilja!"

"Ei ole. Säädus jääb sääduses. Käisi mia kah Riiangi ärä. Imelik olli küll sääl Riian. Massin sõitse õkwa suure klaaskatuse alla. Mia astse wagunist wällä. Mõtli esi: kes tiid, kudas wõõran liinan wõõra rahwaga õiges saad, ei oska nende kiilt. Olli no kuulu, et Riian meie 78