rahwast joba tuhandit om. Mõtli: küll iks mõne lewwän, kes mõne ahwukaadi manu juhatas. Wahtse wiil toda klaaskatust: olli tõne weider iks küll, katus peris aknaruutest. Wahtse tõist wiil: kuule, keägi teretas: Tere kah, küläweli. Kae, miis terätas. Mia küsse, kas temä kah Riia liina kohtuasjun tullu om. Temä koste, jah, olla tullu, minewät nüüd mõnda ahwukaadi otsma. Olli lahke miis. Mia seleti oma asja ärä. Temä ütel: tule pääle üten, es siss näe, mes ahwukaad ütles. Temä oma arwaten ei olewat asi sugugi keeruline, ahwukaad minewät Riia lossi, wõtab paberi wällä ja kõik om kõrran. Tuu miis tund säädust. Mia lätsi üten."
Saare Wana jutustas. Waimusilmade ette kerkis tahtmata kurb pilt. Sääl keset rahwakihawat waksali seisab halliwatiga mees, pastlad jalas, leiwakott käes, rummkaabu pääs. Saare Wana Riia waksalis! Muud kui waatab ja imestab. Kaua silmitseb teda pikk kõheldane lihtsas riides linnamees. Ta tunnistab oma ohwrit. Siis heidab ta silmuse wälja. Ja Saare Wana süda nii rõõmu täis. Juba Stakelni jaamast pääle ei ole ta muud kuulnud kui Läti keelt. Süda läks ehk juba päris külmaks. Nüüd imestus ja tänulik meel. Leidis oma mehe. Nad lähewad. Ja ta peab maksma! Aga ta maksab ses kindlas teadmises, et tal warsti enam tarwis ei ole kõrwuline olla, warsti oma räbä kätte saab, kus kaew praegu
