lugades — nirin, muud midagi. Siis tuleb ehk mõnel wõimsal tuju minna ja waiksele minejale paisu ette panna, et kõik jäädawalt waikiks. Ja siis—?
Siis ma istusin ajalehe toimetuses. Oli õhtupoolik ja aega enam kui harilikult. Wesi oli üle kallaste tõusnud, pais oli järele andnud. Siis oli nagu heinaaeg järgnenud, kõrwuliste heinaaeg, werine nõudmine. Aga see oli ainult nii, nagu oleks alles wikatit luiskama hakatud, õieti hilja sügise, ja korraga järgnes küpse külm, mis mõnegi heinaloleja ära wõttis ja mõnelegi weermed selga jättis, sest nad läksiwad mõisaluhta, ja külaluht pidi tagasi andma, mis mõisaluhast wõetud. Astus wa' kodupoolne tuttaw sisse uudiseid külakostiks tuues.
"Kas karistuse salk Rõngus ka käis?"
"Es käi. Rannun küll."
"Aga kui Rõngu oleks tulnud? Kes siis küll nööri oleks näinud?"
"Nööriwäärilisi sääl ei ole?"
"Mis meie nüüd süüst harutame: kes meie süü mõiste järele kunagi küsinud on!"
"Parki oles mõni iks saanu."
"Koosolekuid ju sääl ei peetud?"
"Sääl iks olliwa kah kuun iks käenu... Rõngu ma ei tiiä. Aga sääl ja sääl tõesen wallan."
