Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/84

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


Nii ajasime tükk aega juttu. Ja kui ma sõbrale käe ulatasin ja jälle üksi mõtteid mõlgutades tööd nokitsesin ja seletustest seda otsisin, mis wäikse mehe hingesse walgust heidaks, tõusis tahtmata pilt silmade ette, mis nii tõenäitlik näis, et tahtmata ligemalt silmitsema jäin...

Suur koosolek. Maamehed kõik kõhetlase noore mehikese kihutuse kõnet kuulamas. Waimline paljajalgne meeste keskel, kes oma põllulappi enam armastawad, kui oma hinge. Ma waatan tüsedaid nägusid, kas mõnda tuttawat hulgas ei näe. Oo! kes see sääl nurgas on?! Saare Wana! Astun rõõmsas ärewuses ligemale.

Oo, Saare Wana, kas ka platsis wõi?

Noh iks...

Tere kah. Ei ole kaua enam üksteist näinud!

Tere, jumalime...

Kuidas käsi ka käib?

Niisammuti iks.

Mess siss sina ka sest asjast arwat?

Mes ma täst arwa...

Ütleb ja sülitab.

Täna ka kinni! mõtlen mina imestades.

Siis on kihutusekõne otsas, algab küsimiste kostmine. Saare Wana tungib teiste wahelt kõnetooli juurde ja ütleb juhatajale midagi õieti tõsiselt, käega kindlaid liigutusi tehes, nagu tahaks ta ütelda: Täna peab minu päew olema. Siis tuleb ta rahulikult minu kõrwale tagasi. 84