Juhataja wõtab jälle sõna ja küsib, kas kellegil midagi küsida on ja jätkab siis ise, et tema käest küsitud, kas täna mitte Saare Wana asja ka kõne alla ei wõeta. Ja wastab siis jälle ise, et Saare Wana wõõra walla liige on, ei ole tema asja harutamiseks siin mitte õige koht. Kui tema walla mehed tahawad, siis pidagu ise koosolek ära ja harutagu oma küsimisi. Rõngu wald olewat muidugi ajast maha jäänud. Kui krahw mõnele maad kinkis ja wald selle pärast käest ära wõttis, siis on see täitsa nende oma asi. Muidu aga arwab ta, et siin üksikute inimeste ülekohut harutada ei maksa, kus ometi terwe maata rahwa asi ees on; kui maajaotamine käsile wõetakse, siis saab igaüks oma jao, ei jää siis ka küsijagi mitte ilma.
Saare Wana sülitab ja ütleb:
Iks siisama lori.
Kas sa siis juba mõnda korda siin oled! küsin mina.
Olen, aga ikka ei wõeta minu asja ette.
Mis kõneleja muidu ütleb?
Aab sia löri suust wällä. Mia ei taha kellegi jaotust, ei talu, ega mõisa küllest midägi, mia tahas oma kätte. Kõik olgu sääduse järgi; ega sisski ilma sääduseta ei saa, kui nemä ka ennast ja kuradi ahilade panesse.
Kas Riiast tulli midägi?
