Weli Joonatan.
Widewiku tundidel, kus üksi istun ja oma mälestuste ilma waatan, nagu ei tunneks enam iseennast, nagu oleks kõik kadunud, mis on, kadunud sügavustesse, millest aru ei saa, — kus kõik kustub, ka troost! ka lootus! siis rebeneb midagi rinnas, ja nagu werisest tühjusest tõuseb wiis üles tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades, nagu oleks tal rõõm koormaks kanda, rõõm, mis mure sisse ära on uppunud, rõõm, millel kodu ei ole, wiis nii tasasel lennul pikalt, pikalt minnes ja uiutades... Kui mina alles noor weel olin — — noor weel olin — — Lapsepõlwes mängisin — — mängisin — —, ikka nii tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades, nagu oleks tal rõõm koormaks kanda, rõõm, mis mure sisse ära on uppunud, rõõm, millel kodu ei ole... ikka nii lõpmata — otsata — widewiku tundidel —
