Siis nagu sosistaks wahel keegi pool naljatades kõrwu: Wõta tsee päält! Wõta tsee päält! Ja tahtmata pool naljapärast wõtan tsee päält ja ikka nii tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades läheb wiis edasi:
Joonatan, minu weli makas — weli makas — |
ikka nii edasi, edasi läbi koduse üksilduse widewiku tundidel. —
Ja sääl ta siis wiimati ise ongi, see kõigekallim Joonatan, ehk nagu teda harilikult kutsuti: Weli Joonatan.
"Wõta tsee päält! Wõta tsee päält!"
"Ei saa!"
"Mes sa siss siin wahit?"
"Kohe mia siss wiil lähä."
"Köötsä!.."
Ja meie seisame kahekesi Muhklase metsas, kus tee ääres Joonatani tarekene seisab. Tee wiib Rõngust Walgutasse — ja kui tarwis tagasi, wiib ka tarekese juurest otse Köödsä kõrtsi. Parajasti sõidab just keegi mööda ja reeaisad laulawad: köödsä! köödsä! Joonatan laseb mehed pääd nokutades mööda sõita, ei suuda siis aga88
