Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/90

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


üks on nii suur ja pikk ees nagu orawal. Ja kui wellekene siis kõneleb, kipub keel ikka wälja libisema, lööb keerdu ja on niisugune isewärki pudi, et naera kas katki. Et tema kõnet kuulda ja naerda, selle ep temaga harilikult juttu tehtigi.

Mõisa puiestiku ääres kõrtsi kõrwal wõitleme iseeneses.

"Kas minna sisse?"

"Ära mine!"

"Mine."

"Kes nu om, wellekene, kes käsesse ja keelasse?"

"Ei tiiä."

"Ära mine!"

"Mine."

"Kes tu ütles: ära mine!"

"Tu om esä unenägu."

"Kes tu ütles: mine!"

"Tu om tu, kes mulle müüri ümber ehit."

"Ära mine!"

"Ma lähä niisama kaema, kas tüüd saas."

"Mine!"

"Egas mia juuma ei lää."

Mõisa puiestiku ääres kõrtsi kõrwal wõitleme iseenesega, "mine" jääb wõitjaks ja pool unes astume kõrtsi ette. Siin on wana Tsopp Toomas wastas. Lühikene töntsakas mehikene teine, aga kärmete liigutustega ja ärksa waimuga, ameti poolest ümberkaudsetes külades hobuste suu-

90