Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/89

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


reeaisade laulu unustada, kahmab mul käest kinni, ja pool lennates läheme üle lumiste wäljade nagu kaks ronka — ei, nagu kaks — ei, ma ei leia kohast wõrdlust. Tema — suur pikk mees, sinine rüüd katmata kasuka pääl seljas, suured pikad säärtega saapad jalas, Jumal teab missugusest nahast läki-läki pääs, ja mina, wäike poisikene, tema käe kõrwal, palja kuuekesega, kingad jalas, palja pääga, — muidugi nii mälestuses. Ja meie läheme nii tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades... Kui mina alles noor weel olin — noor weel olin — Lapsepõlwes mängisin — mängisin — Ei mina teadnud muud kui seda — muud kui seda — Mis mina nägin silmaga — silmaga — ja tema walkjad juuksed, mis ratasringi ümber pää ühepikuseks on lõigatud, nagu oleksiwad nad kirwega tasutsetud, hilberdawad läkiga koos, kui lööksiwad nad takti; tema pikklik nägu läheb ikka punasemaks ja wärskemaks, sinikad-hallid silmad lööwad ikka enam särama, ja siin ning sääl põse pääl ja lõua otsas, kuhu poolhooletust puhastamisest mõned rõõmsad karwakandsukesed kaswama on jäänud, ilmuwad walged härmanatukesed.

"Weli küüdse nakasse külmetämä!"

"Mes na sul joht iks nii warra nakasse!"

Ja wupsti! olemegi Köödsäs. Mina aga suudan waewalt naeru pidada. Sest Joonatanil on eest hambad pääle ühe wälja kukkunud, ja see

89