wadeks lasteks, kellest nad ise peagi ära tüdinewad. Alles hiljuti, wiimastel päewadel sain ma sellest aru. Ja nutta wõiwad nad, need suured lapsed, kui neid häbi sellest tagasi ei hoia! Naeste juures unustawad nad aga häbi kõige rutemini: wististi tuleb neile siis ema meelde. Meeste nähes ei tohi mees ialgi nutta, sest siis hakatakse teda naeseks pidama. Naestel on üks hää eesõigus: nad wõiwad alati ja igalpool nutta ning ei pruugi sääl juures kedagi häbeneda…“
Hilda kuulas mõnusa magususega nooremehe sõnu päält. Ja korraga tõusis tal tahtmine, et see suur ja tugew mees tema poeg oleks ja oma südamewalu temale kaebaks. Tema aga oleks juba wana, palju wanem kui praegu, juuksed oleksiwad juba hallid ja käed wäriseksiwad. Nende wärisewate kätega annaks ta oma tugewale noorele pojale uut jõudu, julgust ja lootust elu pääle. Ta tahaks talle trööstisõnu rääkides öelda: „Kannata ainult täna wälja, homme on juba kergem. Kõik läheb üle, miski ei ole jäädaw. Päälegi on juba kõik enne olnud. See on ainult kordamine, koolipoisil ülesande uuesti läbiwõtmine. Nüüd peaks aga see hõlpsam olema. Mina ise õppisin seda kõike ükskord tundma, kas siis sinul sellest sugugi kergem ei ole.“
114
