„Oo see häbi, häbi häbi!“ räägib noormees wahe pääl edasi. „Kui ometi seda nii palju ei oleks, siis wõiks ehk kergemini läbi saada. Häbi teiste, häbi iseenese ees, häbi oma sõnade, häbi oma tundmuste pärast. Ja siis tuleb waikimine, tagasihoidmine, kuni kõik sul üle jõu, üle pää kaswab. Ja siis wiimaks langeb ta äkitselt puruks. Aastate kaupa olen ma waikinud. Ma surusin hambad kõwemini kokku, et säält ainustki sõna wälja ei lipsataks. Mul oli selleks ju jõudu. Ja sääl juures töötasin, töötasin ma, kas wõi ööd ja päewad kokku. Mul oli eesmärk, oliwad idealid. Wiimaks walgusiwad nad ühe paiga pääle kokku, sulasiwad üheks. Ja see üks oli kõik — terwe ilm, terwe tulewik, terwe elu. Te tunnete, teate teda ju. Waewalt suutsin ma oma tulewikule, oma elule silma waadata, mul näis nagu wõiksin ma niisugusel korral olemataks muutuda. Mina kaon ära, kuid minu elu, minu ilus ilm jääb järele. Aga mu elu sammus minust mööda, ma wõin teda weel ainult selja tagant silmitseda, tema nägu on kõrwale pööratud. Tõsisele Jehowale ei suuda Mooses nähtawasti ialgi palesse waadata…“
Wiimase lause juures lehwis kuulaja huultel kerge naeratus, kuna suunurkadesse
115
