Karl tõusis püsti, pani käed kaela taha risti ja näis wenitades katsuwat kas ta liikmetes kõigeks selleks weel küllalt jõudu ja püsiwust on.
„Aga kas suudate ikka weel kõigele sellele wastu panna? Ehk raugeb jõud?“ rääkis neiu.
„Ma ei usu seda. Nüüd tunnen ma korraga, et mul nagu kergem on, et jõud tagasi hakkab tulema. Waadake ometi mu käte, mu õlade ja piha pääle: siin on ju weel jõudu.“ Nende sõnade juures ajas ta oma tugewad käed neiu ees laiali ja tõmbas nad siis pää juurde kokku.
„Ja puudust kannatada, nälgida mõistan ma ka… Ainult mu pää, kui see wastu suudab pidada, kui ta mu kätetööd liig mustaks ei wärwi.“ Nüüd wõttis ta kahe käega oma pää ümbert kinni ja pigistas teda kõwasti, mis juures silmad külmalt ja osawõtmatalt tühjusesse wahtisiwad.
„Aga kas ei wõiks mina Teile abiks olla? Kui peaks juhtuma, et Te enam kudagi edasi ei saa, ma oleks rõõmus, kui ma Teie seisukorda wõiksin kergendada. Teie teate ju, et mul palju ei ole, kuid ma tarwitan ju weel wähem, ja sellepärast…“
Neiu ei ütelnud oma lauset terwelt wälja, aga Karl mõistis teda siiski täiesti. Talle tuli
118
