Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/118

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

selle juures meelde, kudas Hilda aastate kaupa oma wähesest sissetulekust ühe osa Bernhardile oli andnud, et see ülikooli wõiks lõpetada ja siis teda omale eluseltsiliseks wõtta. Aino teadis sellest rääkida, missugused unistused sel ajal Hilda rinda oliwad täitnud. Oma tulewasega juba noorest põlwest saadik eluraskusid jagada, temaga hingelikult kokku kaswada, teda kui üheks osaks eneses pidama hakata, mille walud sinu walud ja rõõmud sinu rõõmud on, — see pidi midagi suurt ja ilusat olema! Ja tõepoolest, ka praegu weel kandis Hilda neid tundmusi oma rinnas, olgugi et Bernhard pääle ülikooli lõpetamist kellegi teise omale wälja walis ja Hildale ainult selle lõbu lubas, et ta ilusate mälestuste ülessoendamiseks endiseid kirjasid lugeda wõis. Ja nüüd sirutas seesama naesterahwas ka temale oma toetawa käe wastu, nii nõrk kui see ka oli. Nooremehe rinnas hakkas jällegi midagi liikuma ja tema pääs lõi tumedaks.

„Ei, ei, seda mitte“, rääkis ta järsult. „Ma saan juba ise läbi… Siiski, üks palwe oleks mul: kas Teie ei wõiks minule aegajalt siit teateid saata, paar sõnagi kirjutada. Te teate ju, mis mind huwitada wõib.“

„Ma teen seda häämeelega, aga ainult ühe tingimisega: Teie peate ka minule mõne


119