sõna enesest teatama. Muidu ehk hakkan ma mõtlema, et Teid enam polegi, et Te juba surnud olete. Surnute kirjasid lugeda wõin ma küll, kuid neile kirjutada — oleks õudne, õudne. Aga teate, kui Te enesest kirjutate, siis olge otsekohene, ma tahaksin Teie õiget seisukorda teada saada.“
Karl lubas seda.
„Millal tahate Teie sõita?“
„Täna õhtul.“
„Kas Te teda jumalaga jätma lähete?“ küsis Hilda, ilma et ta öelnud oleks, keda ta sõna „teda“ all mõistab. Ta kartis Aino nime Karli kuuldes wälja rääkida.
„Esiteks ei pidanud ma minema“, wastas noormees. „Ma kartsin iseennast, aga nüüd wõin ma wististi seda teha. Ja mis ma kõik wälja ei mõtelnud, et ennast tugewamaks teha ja teda mitte karta! Ma läksin isegi nii kaugele, et püüdsin enesel kõike, mis olnud, pääst wälja hüpnotiseerida. Ja siis tuli mul meelde, et inimene keemikuse ees muud midagi ei ole, kui teatud mõet wett, raswa ja mõni teab mida weel. Ma tahtsin enesele selgeks teha, et mina üks niisugustest keemikustest olen. Tema aga ei ole siis midagi muud, kui wesi
120
