nagu tunneks ta juba ammugi seda neiut ja nagu mõistaksiwad nemad üksteist ka siis, kui nad sõnagi ei waheta. Kui siis Kulno wiimaks ennast neiuga ühel piduõhtul tuttawaks tegi, näis mõlemile, nagu uuendaksiwad nemad wana sõprust. Ei leia esiteks sõnu, mis öelda, waadatakse oodates wastase silma, nagu tahetaks küsida: „Millest peame pääle hakkama? Meil on ju nii palju üksteisele jutustada ja aeg on lühikene.“ Juhtub aga üks nendest midagi ütlema, mis hinge lõngasid puudutab, siis lähewad järsku mõlemate südamed ja suud lahti. Nõnda oli ka sel piduõhtul. Esimese tantsu pääl sõnas noormees mitu korda iseeneses: „Õie Lillak, Õie Lillak! Missugune nimi!“ Mida rohkem ta selle nime pääle mõtles, seda omasemaks sai nimekandja. Ja warsti oli neil nii palju jutu- ja naeruainet, iseäranis Kulnol. Nad tantsisiwad ja rääkisiwad esimesel õhtul palju ja saatsiwad pea terwe pidu kahekesi koos olles mööda. Koju minnes oliwad mõlemad wäsinud.
Pääle tuttawakssaamist juhtusiwad Kulno ja Lillak paar korda nähtawasti kogemata kombel kokku ja läksiwad ühes koos jalutama. Ühel niisugusel jalutuskäigul tuli neile Aino wastu, mis juures Kulno tähele pani, et Lillak
126
