„Ema rääkis; ka tema olnud ükskord plika ja ilusa sihwaka kasuga, nagu neiu Wõsand.“
Jälle pani noormees neiu silmis iseäralist helki ja näos kerget tuksatust tähele.
„Aga kudas see tuleb siis, et niisugused plikad kõik tuulepääd on?“ küsis Lillak.
„See tuleb wististi sellest, et nad paljude meeste rinnas waljud tormid puhuma panewad,“ wastas Kulno, mis pääle neiu talle silma waatas ja naerma hakkas.
„Siis wõiksiwad ju ennem mehed tuulepääd olla,“ wastas ta.
„Ah ei! Meestel puhuwad tuuled südames, naestel pääs.“
Neiu oskas selle pääle ainult naerda.
Kui Kulno ja Lillak ükskord jälle kokku saiwad ja jalutama pidiwad minema, pani esimene tuulese ja sajuse ilma pärast ette tema poole sisse astuda. Neiu oli ilma wastupanemata nõus. Umbes kaks tundi läks kui silmawiirastus mööda. Nad rääkisiwad paljudest asjadest, enamisti tegi seda muidugi Kulno. Ja kuigi neil midagi rääkida ei olnud, siiski oli neil hää ja lõbus. Muu seas tuletasiwad nad oma esimest kokkupuutumist meelde.
„Mis Te küll minust sel korral arwasite?“ küsis üliõpilane.
128
