„Ma ei teadnud midagi arwata, ma naersin ainult, kui ma ära läksin.“
„Ja mina kahetsesin, et mul suuremaid rumalusi meelde ei tulnud… Aga ütelge, mis Teil minust meelde jäi?“
„Mitte midagi,“ wastas neiu kelmikalt.
„Minule jäiwad Teie kõrwad meelde; nad oliwad nii punased.“
„Mu kõrwad polegi ju nii wäga punased.“
„Huultega wõrreldes küll mitte, aga mina wõrdlesin neid juustega, kust seest nad wälja wahtisiwad. Nad oliwad nii wäikesed ja terawad.“
Need sõnad sünnitasiwad neius nagu õudset, siiski sooja tundmust. Liig awalikult ja otsekohe oliwad nad öeldud.
„Ja weel midagi,“ rääkis noormees edasi. „Teie kõrwadega üheskoos kerkib mulle ka punane roos silmade ette. Ma arwan isegi tema lõhna tundwat, ta tõuseb mulle pähe…“
Neiul muutus terwe nägu roosiliseks, kuna ta silmad kohmetuses maha lõi, nagu oleks teda mõne tähtsuseta kuritöö päält tabatud.
„See roos saadeti mulle mõni aeg pääle seda, kui me kiwisillal kokku puutusime. Ja imelik! Roosi saatjat otsides tulite Teie mulle meelde ning jällegi kõrwade kaudu…“
129
