Neiu punastamine tõusis suuremaks, millest noormees kui häbitundmusest aru sai.
„Ärge pahandage, mul on tahtmine kõik öelda, mis ma sel korral tundsin. See kõik tuli ootamata, arusaamata. Kui mul mitte palju tuttawaid poleks, kes minu adressi teawad, ja kui meie sel korral weel täitsa wõõrad poleksime olnud, siis oleksin ma wististi Teid roosi saatjaks arwanud. Nüüd aga ei wõi ma aimatagi, kust ta tulnud on. Üks näib aga kindel olewat: kui mulle seda roosi poleks saadetud, siis ei oleks meie wististi tuttawaks saanud, kõigewähemalt nii pea mitte. Mul on niisugune tundmus. Eks ole imelik? Aga ma ei saa temast lahti.“
Neiu tahtis midagi wastata, jäi aga wait. Wastamise asemel waatas ta nooremehele silma ja tema pilgust paistis, et ta hinges sulama lööb. Kui noormees ennast temale lähemale nihutas ja nende riide serwad kokku puutusiwad, siis tundis üliõpilane, nagu langeks neiu lähemal silmapilgul kokku, kuna tema teda toetama peab. Pakitsewal rinnal ootab neiu lähenemist, puutumist. Kaks paari silmi tungiwad üksteisesse ja kipuwad tumenema, kustuma. Kuid noormees jääb paigale, ta ei tee ainustki liigutust enam. Ta näib iseennast proowiwat, kui palju ta kiusatusele wastu
130
