„Aga kui see mind oleks huwitanud, mis Te siis oleksite mulle wastanud?“ küsis Aino.
„Siis poleks ma midagi wastanud, ma oleksin terwe asja Teie eneste uurida jätnud, sest ma olen kindel, et Teie niisugusel korral enne rahule poleks jäänud, kuni kõik teate.“
Neiu tundis, et noormees ennast sellest kitsikusest oli wabastanud, millesse tema teda oli tahtnud ajada. Mis pidi ta nüüd tegema? Häämeelega oleks tahtnud ta aga selle kõneaine juures kauemini wiibida. Kudas teda ometi edasi jätkata? Rinnas kippus midagi üles tõusma, mis tema hiljuti öeldud sõnadega hästi kokku ei tahtnud leppida: Õie ja tema terwised polnud Ainole mitte päris ükskõik. Jutu jätkamises tuli noormees neiule appi, kui ta küsis:
„Miks Te neiu Lillakast mulle ialgi ei räägi? Te tunnete ju teda, olete temaga ühel pingil gümnasiumis istunud.“
Wiimastest sõnadest sai Aino aru, et ta neiu Lillakal ja Kulnol kõneaineks on olnud. See puutus teda õige meelitawalt, kuid ühes sellega tekkis tal tahtmine teada saada, mis nad küll temast wõisiwad rääkida.
„Mul pole rääkimiseks põhjust olnud,“ wastas ta.
„Aga ma wõin põhjuse anda.“
138
