„See oleks?“
„Neiu Lillak huwitab mind.“
„Teid?“ küsis Aino imestades.
„Jah, kaunis natukene.“
Neiu rinnas tõusis imelik tundmus elule. Oli noormees ennast oma ütelusega tema silmis alandanud wõi oli ta neiu Lillakat, kellest ta kuigi kõrges arwamises ei olnud ja keda ta ial enese kõrwa polnud seadnud, ülendanud?
Aino ei osanud enesele praegu selle küsimise pääle wastust anda.
„Teid paneb see nähtawasti imestama?“ küsis Kulno natukese aja pärast.
Neiu tahtis selle pääle jaatawa wastuse anda, selle asemel ütles ta aga korraga:
„Oh ei! Mispärast peaksin ma selle üle imestama.“
„Teie hääl kõlas nõnda.“
Aino naeris, kuid selles oli midagi tehtud ja sunnitud ning tema häälest kostis kerge äritus wõi waewalt arusaadaw tusk, nagu poleks ta millegagi rahul.
„Tunnete Teie minu häält nõnda hästi?“ küsis ta.
„Kahtlete Teie selle juures?“ küsis noormees wastu.
139
