sed näisiwad wastastikku sõnawat: „Ükskõik! Eks katsume. Saad sina sellega läbi, siis saan mina ka.“ Ja nõnda jonnisiwad ning pahandasiwad nad, nagu kaks üleaiameest, kes ühte ja sedasama teed peawad käima ja kes üksteise kiuste seda ei paranda. Läheb oma wankri ass katki wõi jääb leiwajahukott wankriga wihma kätte porisse, siis kirutakse ja wannutakse üleaedset; murrab aga selle hobune pakkude wahel oma jalaluu, siis naeretakse kahjurõõmulikult ja parastatakse teda. Purjus pääga kui enne lauakirikusse minemist kõrtsis ära lepitakse, patsutawad üleaedsed hääsüdamliselt üksteisele õla pääle ja ütlewad: „Me oleme ikka kuradi wänged mehed!“ Niisamasuguses arwamises oliwad ka Kulno ja neiu Wõsand üksteisest. Kanged oliwad mõlemad, aga kumb kangem on, seda ei teadnud praegu weel ei üks ega teine. Noormees ootas neiult täielist allaandmist, kuid see lootis nooreltmehelt sedasama. Noormees teadis, et kõige parem wõiduriist walu on ja sünnitas seda, kus ta aga wõis; neiu aga pistis teda peenikeste, kuid nähtawasti kihwti sisse kastetud okastega wastu. See oli walus ja ka hää. Kui nad wastastikku üksteisele küllalt meelehärma ei suutnud walmistada, siis pidiwad ka nende tuttawad ühes
141
