Selle pääle waatasiwad nad üksteisele silma ja mõlemad pilgud näisiwad küsiwat:
„Mispärast oleme meie täna nõnda?“
Selles küsimises kõlas kerge kurbtus ja ihaldus millegi muu järele. Aga see ihaldataw ei tulnud. Endist wiisi jäiwad nad üksteise wastu niisuguseks, mis wastasele kergeid pisteid hingesse surus. Nad hakkasiwad sagedasti oma oleku üle naerma, kuid paremaks ei muutunud wahekord siiski. Mõlemad näisiwad wäikse umbusaldusega üksteise pääle waatawat ja sääl juures sõnawat: „Ma tean ju, et sa mind tahad, kuid ütle mulle, kui suur see tahtmine on?“ Aga kumbki ei ütelnud seda ja mõlemate rinnas wõttis kerge tusk maad. Kui nad lahkudes kätt andsiwad, sündis see nagu külmemalt kui harilikult, saiwad nad aga üksteisest eemale, siis tundus, nagu oleksiwad nad üksteisele weel lähemale nihkunud. See arusaamata wastolu sünnitas mõlemate hinges kibedust, aga kumbki ei püüdnud selleks otsekoheseid sammusid astuda, et wahekord jällegi endiseks muutuks. Mõlemad näisiwad üksteist wastastikku proowida püüdwat, kui kaua küll nõnda wälja suudetakse kannatada. Nad aimasiwad seda ja mõlemale sünnitas see mõrudat meelt. Aga järelandmist oodati siiski asjata. Kangekael-
140
