nad millalgi juba seda teinud? Ta pidi eitawalt pääd raputama.
„Aga wõib olla, et ka meie naljad otsas on“, ütles noormees.
„Ja tantsu himu“, lisas neiu juurde. „Mäletate meie esimest tantsu-õhtut?“
„Ja kudas weel!“
„Mina ei unusta seda ialgi. Wäsinud, wäsinud olin ma woodisse heites, jalad nõtkusiwad käies, siiski ei tulnud uni pääle. Suikusin ma aga magama, siis tundsin ma rinnas, terwes kehas imelikku walu. Ma panin oma käed pää pääle kokku ja ringutada, wenitada oleksin tahtnud ma ennast — ilmlõpmata.“
„Minul ei unune aga Teie helendawad kõrwad“, naeris noormees.
„Ja roos“, lisas neiu naeratades juurde.
„Punane puhkew okasteta roos“, rääkis Kulno ja waatas neiule uuriwalt silma.
Nad waikisiwad.
Ja siis hakkasiwad nad wanu asju meelde tuletama, kõike seletama. Selle juures tõusis nooremehele tundmus rinda, nagu oleks temal selle naesterahwaga weel ainult minewik. Kuid ka see hakkas tumenema. Igakord, kui nad möödaläinud sündmustiku uuesti läbi arutawad, muutub ta neile ükskõiksemaks. Ja warsti, niisama ruttu, nagu see sündmustik
147
