Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/147

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

läbi on elatud, kustub ta suutuks mälestusest. Ainult mõni üksik silmapilk jääb kusagile hinge salajamasse urkasse pesitsema ja pistab säält wahetewahel oma pää argsi ja walusa uudishimuga wälja.

Kui aga noormees neiu silmadesse waatas, tema waikist pilku enese pääl tundis wiibiwat ja tema tasast häält kuulis, siis ei tahtnud ta, et neil ainult minewik oleks. Täna oli ta sügawamale tema hinge põhja waadanud kui kunagi enne. Säält oli alandus ja enesesalgamine wastu paistnud. Imeliselt oli see nooremehe pääle mõjunud. On see hingekarikas nüüd põhjani tühjendatud? küsis ta siis iseeneselt. Wastust ei püüdnud ta leida, nagu poleks see talle tähtjas.


148