„Aga kord elanud kuningatütar“, hakkas Aino rääkima. „Sellel olnud nii suured ja paksud juuksed, et ta nende warju täitsa ära kadunud. Ja üks kuningapoeg armastanud seda kuningatütart wõi nagu pärast wälja tuli — tema juukseid. Siis lõiganud see kuningatütar oma ilusad juuksed ära ja andnud nad nuttes õnnelikule kuningapojale. Ise läinud ta aga saunamehele naeseks ja nõnda saanud mõlemad õnnelikuks… Eks see ole rumal?“
„Jah, aga õnn peatab ju ainult rumalate juures. Tarku kaelustab ta siis, kui ta neile juba õnnetuseks saab.“
„Siis tahaksin ma rumal olla.“
„See tähendab: Teie tahate weel pikemaid juukseid, sest mida pikem juuks, seda lühem aru.“
„On see nõnda?“
„Öeldakse.“
„Siis lõikan ma oma juuksed ära.“
„Aga millega tahate siis siduda?“
„Waimuga.“
Noormees naeratas.
„Aga siis kaob Teie juuste all peituw Egiptuse pimedus ära“, sosistas ta. „Selles on mõnikord nii imeline hää. Wirmalisteks on silmis helkiwad tundmused ja taewaks —
164
