Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/164

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

suudlemised. Sellepärast — lähemale, taewale lähemale, kustutame wirmalised ära…“

Ta wõttis parema käega tasakesti neiu kukla ümbert kinni ja wajutas oma suu pikkamisi ta huultele. Juuste puutumine ja nendest wälja imbuw lõhn lõi jällegi uimastawa hoona pähe. Kaks hinge näisiwad endid üksteise ümber mässida tahtwat, et kõrgele ära lennata ja hõõgawuses tuksuwaid kehasid maha jätta.

Juuste korraldamine wõttis neiul õige palju aega, sest noormees tahtis see juures nii häämeelega abiks olla, ja kudas wõib niisugust lahket pakkumist tagasi lükata. Selle abi pääle waatamata oldi ükskord ometi nii kaugel, et wälja wõis minna. Kui nad aga ukse lukust lahti keerasiwad ja wälja tahtsiwad astuda, tuli Muhem treppi mööda ülesse.

„Miks nii hilja, me tahtsime just praegu wälja minna“, ütles Kulno.

„Just praegu kustutasime tule ära,“ lisas Aino omalt poolt juurde ja rõõmustas pimeduse üle, sest muidu arwas ta Muhemit midagi tähele panna wõiwat.

„Ah, mis tühja, lähme tagasi, kodus on parem“, rääkis Muhem, kuna ta hääl ja sõnade wäljarääkimine sellest tunnistust andsiwad, et ta täiesti kaine ei olnud.


165