„Aga tuld pole enam tarwis ülesse wõtta“, rääkis Aino, kui nad tuppa astusiwad. „Pimedas on parem, siis tulewad mitmesugused mõtted pähe.“
„Pimedus on hää, kuid kardetaw, iseäranis kahele noorele.“
„Mispärast kardetaw?“ küsis Kulno.
„Ja meie oleme ju kolmekesi“, tähendas Aino.
„Pimedas saawad noored liig ruttu nägijaks, see on kardetaw“, ütles Muhem.
Nad wõtsiwad igaüks ise toanurka istet.
„Ja suur walgus teeb neid pimedaks, sellepärast armastawadki noored widewikku, iseäranis kui nad kahekesi on“, rääkis Kulno.
Aino tahtis naerda, kuid ta tundis, et ta seda ei suuda. Kõik kolm waikisiwad ja ilma et nad üksteisele silma oleksiwad wõinud waadata, tundsiwad nad et neil piinlik on ja et nende wahel midagi nagu pingule on kistud.
„Mis on uudist?“ küsis Kulno.
„Uudist… Mitte midagi. Ainult mina olen paar päewa nii, nii mööda saatnud. Täna parandan pääd.“ Selle pääle hakkas Muhem tasakesti enese ette laulma:
„Küll mõrsja musu magus on,
weel magusam on wiin,
kui teda poleks ilma pääl,
mul elu oleks piin.“
166
