„Siis peab sul õige wähe olema, kui sa kõik pääs kannad“, tähendas Kulno.
„See’p see asi ongi, et ma wiimasel ajal ka südame pääs kannan“, rääkis Muhem, nagu tahaks ta kedagi walusalt puutuda.
„Aga Teie uus töö?“ küsis Aino.
„Ah see! See on minu esimene samm proosa põllul. Luuletada ma enam ei armasta, ennem elan ma nõnda, et elu luuleks saab. Siis unistan ma parematest aegadest ja rõõmustan, et kõige halwemad juba möödas on. Nende tagasitulemist ma enam ei karda — ega oota…“
„Küll, küll sellest luulest, hakka nüüd oma proosa sammudega pääle“, rääkis Kulno wahele.
„See on ühest üliõpilasest, nagu sinu unenägugi“, ütles Muhem.
„Ja ka nii kurb?“ küsis Aino.
„Oh ei, mina ise olen tema üle ainult naernud, ja Te teate, et ma nii wäga palju ei naeragi, igatahes kaugelt wähem kui Teie. Aga wõib olla, et ka teie nüüd teisiti olete. Siiski — minu jutt ei hakka mitte nõnda pääle, waid hoopis teisiti. Nimelt: Kord oli üks luule. Ja see luule ei olnud weel mitte proosaks muutunud, nagu meie aja luuledega lugu on. Selsamal korral oli ka üks üliõpilane ja
168
