tema ei olnud mitte nii luuleta, et ta meie proosast luulet oleks läinud otsima. See üliõpilane armastas luulet. Ja luule naeratas talle wastu, mässis teda oma ülendawasse hõlma. Nõnda uinus üliõpilane magusasse unesse. Kui ta aga ülesse ärkas, oli luule ära ja üliõpilane ei wõinud kudagi meelde tuletada, kes teda uinuma oli suigutanud. Kuid tung seda teada saada kaswas päew päewalt ikka suuremaks ja muutus näljaks ilusa kadunud luule järele. Aga see polnud ainuke nälg, mis üliõpilane tundis. Kolm nälga oli tal: üks asus nurisedes kõhtu, teine wõttis hinge oma kaissu ja kolmas koputas sisselaskmist nõudes pää pääle. Nad uuristasiwad nooremehe kõige salajamad südamenurgad, kõhukoopad ja pääaju-asemed armutalt läbi ning ütlesiwad wiimaks kui üks mees: ‚Mina, nälg, olen see luule, mida sa otsid.‘ Aga üliõpilane ei uinund tema tiiwade lehwitamisel mitte magama, ei unustanud iseennast ega oma ümbrust. Weel terawamalt hakkas talle kõik silma torkama ja läilus kippus meelesse. Tumedad kujud asusiwad ta hinge ja pää westis nendega õudset juttu. Aga üliõpilane ei sallinud seda ja ta pani pää nõnda täis, et ta hingega lobisemise ära unustas. Ja waata imet! Siis tuli luule jälle tema juurde
169
