Aino rinnas näris ikka weel endine piinlik tundmus.
„Ja mispärast Teie siis joote?“ küsis ta Muhemilt.
„Tõsised armastajad ja nälgijad hakkawad ikka kas jooma wõi luuletama,“ wastas see.
„Teewad aga ka kahte korraga,“ tähendas Kulno.
„Niisugusel korral tahaksin ma, et Te endist wiisi luuletaksite,“ wastas Aino Muhemile.
„Te astuksite oma tahtmisest tagasi, kui Te teaksite, et ma juua palju paremini oskan kui luuletada. Minu joomisest pole mu kaaslased weel ial ära tüdinenud, oma luuletusi ei suuda ma aga isegi wälja kannatada.“
„Ka need tulewad teiste hooleks jätta,“ tähendas Aino.
„Teised tüdinesiwad nendest ammu enne mind ennast ära,“ wastas Muhem tähendusrikkalt.
„Aga sa wõiksid neid trükkida lasta,“ ütles Kulno ja tegi, nagu ei saaks ta Muhemi ja Aino mõtetewahetusest midagi aru. „Nõnda wõiks ehk luule nälja eemale peletada.“
„See mõte paneb mind alati wärisema.“
„Kardate, et wastu ei wõeta?“ küsis Aino ja püüdis näidata, nagu ei paneks ta Muhemi endiseid ütelusi sugugi tähele.
171
