ja naeratas endisel meelitawal wiisil. Ta kattis walutawa hinge oma silitawate tiiwadega kinni, kuna ta pää hellalt õõtsutades tumedaks tegi. Üliõpilane unustas kõik, ainult oma ihaldatud luule tõmbas ta kaenlasse ja uinus magusasti magama.“
Muhem waikis, nagu tahaks ta midagi meelde tuletada.
„On see kõik?“ küsis Kulno.
„Ei, aga… luule on ära läinud ja mind maha jätnud. Mul oli rohkem, kuid… ununenud.“
Muhem tegi käega lootuseta liigutuse, mis aga teised pimeduse pärast näha ei wõinud.
„Ja üliõpilane jäigi magama?“ küsis Aino.
„Oh ei! Ta ärkas ülesse“, wastas Muhem kurwalt ja lisas siis juurde:
„Ja kui ta üles ärkas, oli luule ära, pää rääkis hingega jällegi õudseid sõnu, nälg kükitas kõhus ja rinnakambris ning ütles: ‚Mina olen su luule.‘“
„Aga miks ei pannud üliõpilane uuesti oma pääd täis?“ küsis Kulno. „Siis oleks ju luule tagasi tulnud.“
„Seda ta tegi ju ka,“ wastas Muhem. „Aga alati polnud selleks raha.“
„Nii oleks siis raha luule alus,“ naeris Kulno.
170
