tuhinate alt läbi käinud ja nüüd igatses ta millegi sügawama, tõsisema järele. Enne oli tema juures ikka tema saledat, paenduwat keha, juukseid ja silmi tähele pandud, nendest temale räägitud ja tagaselja nendest unistatud. Ka Kulno oli sedasama teinud, kuid tema sõnadest oli ka midagi uut wälja kostnud: nendes helises alati ühes unistustega waewalt tuntaw torkaw pilkamine wõi kõigewähemalt kerge elurõõmuline naeratus. See andis neiule mõista, et noormees weel oma pääd täitsa tema kaenlasse polnud andnud ja et tema teda waewalt kinni siduda jaksab, kuigi ta selleks terwet oma pikka juuksepatsi tarwitaks, mis nii ilusasti käimise ajal peenikest pihta mööda alla lookleb. Esiotsa oliwad nad kahekesi palju rääkinud ja wäga mitmesugustest asjadest. Aino tundis, et üliõpilane temas omale hääd seltsilist otsib, kellega ta südant ja pääd jagada wõib, ja talle tegi see hääd meelt. Tal oli nii rahulik meel, kui ta mõnikord Kulno juurest koju tuli, kus nad nii tõsiste asjade üle üheskoos oma noori päid oliwad murdnud. Ehk kudas ta süda sees naeris, kui ta selle pääle tagasi mõtles, kui naljakalt noormees wahel oli rääkinud! Selles kõiges oli midagi hääd, kaasakiskuwat ja ilusat.
Nende wahekord ei jäänud aga endise
175
