herra Muhemiga, kui Te minuga paar sõna mõistlikult kõnelete.“
„Kas Te ka herra Muhemi pääle kade olete?“ küsis üliõpilane wahele.
„Kelle pääle ma siis weel kade olen?“ küsis neiu wastu.
„Noh, ma mõtlen teiste neiude pääle, kelledega mina läbi käin wõi kes mõnikord minu poole tulewad.“
Aino hakkas naerma, kuid see naer kõlas närwiliselt. Tõepoolest — neiu Lillaka wastu oli ta rinnas midagi kadeduse, wiha ja põlgtuse sarnast elule kippunud tõusma ehk ta seda küll olewaks ei tahtnud tunnistada ja jäljetult püüdis ära häwitada. Selleks pidas ta enesest liig palju lugu, uskus liig kindlasti enese sisse, kui et ta Õiet oma wastaseks wõi wõistlejaks oleks wõinud pidada.
Talle tuliwad endised sündmused meelde ja ta naeratas selle üle, kui kergesti ta Lillaka oma tee päält kõrwale oli tõuganud. Ja mis seda kooliõde tema meelest iseäranis madalaks tegi, oli see, et ta waikselt, ilma wõitlemata alla andis ja sääl juures oma õnneliku wastase pääle wihagi ei kandnud, alandliku ja tänumeelega iga lahkuse wastu wõttis, mis Aino temale osaks laskis saada. Sellepärast ei püüdnud ta kunagi teada, kui kaugele Kulno
181
