ja Õie tutwus ulatab. Hoopis teine lugu oli Muhemiga. Siin ei saanud ta kudagi ära salata, et ta häämeelega Õiet Kulno pool ei näinud.
„Te eksite“, ütles Aino. „Mis aga herra Muhemisse puutub, siis on Teil täiesti õigus: tema pääle olen ma tõepoolest kade ja kord korralt kipun ma teda ikka rohkem wihkama hakkama.“
„Ja jah, Teil on selleks põhjust“, tähendas noormees. „Minuga saab lugu kord niisama olema, kui aga elujuhtumised selleks wõimaluse annawad.“
Üliõpilane teadis, et need sõnad neiut haawawad, temale walu sünnitawad, siiski ütles ta nad wälja. Neiu ütelused tõiwad talle terwe rea wäikseid romanisid meelde, mida ta läbi oli elanud ja mis kõik sellega oliwad lõppenud, et noored mehed oma unistuste hoolde oliwad jäätud, kuna Aino naeratades oma teed oli läinud. See teadmine tekitas nooremehe rinnas alati nagu rahulolematust, piina, salajat kartust, et tema enesega niisama sündida wõiks, ja tumedat kättemaksmise himu. Seesama teadmine aitas ka selleks kaasa, et noormees ialgi terwet oma olewust neiu hooleks ei usaldanud, terwet oma hinge temale ei awanud, ja kõike oma jõudu kokku püüdis
181
