Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/197

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

unistad tulewast elust, kus Te kahekesi üheskoos olete. Tema wõtab sinu näljakopikad külma rahuga wastu, elab, wõib olla, lahedasti, lõpetab ülikooli, astub ilusasse teenistusesse. Warsti saadab ta aga sinu raha ära ja mõtle ometi — isegi protsendid on korralikult juurde lisatud. Aga see polnudki ta oma raha, seda oli ta muidugi oma tulewase äiapapa käest saanud. Ja siis see kiri: „Ma armastan sind nii sügawasti, nii pühalt ja süütalt, et see meie puutumata tundmuste haawamine oleks, kui meie abielusse astuksime. Jääme igawesti nõnda, nagu praegugi. Mõtleme Koidu ja Ämariku pääle ja unistame õitsewast noorusest, mis me rinnas elab.“ Sülitada tahaksin ma niisuguste sõnade pääle. Mitte tundmused pole neid rääkinud, waid silmakirjalik olek ja argtus, sest tõerääkimiseks polnud tal julgust. Ja ta wõis seda, sest ta teadis, et sina kõik usud. Sa usud ju seda kindlamini, mida wähem sa sellest mõistusega aru saad. Miks ei saatnud sa talle tema protsentisid ja kas wõi kõike raha tagasi ja ei ütelnud: „Seda olen ma armastusest teinud, kui sul armastust mulle wastu anda ei ole, siis pole mulle midagi waja…“

Aino rääkis ikka weel edasi ja ei pannud omas ärituses tähelegi, et Hilda juba nutma


198