oli hakanud. Ta surus sellesama põlle oma silmade ette, mis Karli pisarad enesesse oli imenud. Korraga peatas Aino. Ta pääst wälgatas midagi läbi, mis sõnadele silmapilk lõpu tegi. Mistarwis oli ta seda kõike rääkinud? Et teda õpetada, targemaks teha? Wõi tahtis ta teda lihtsalt piinata? Ja korraga kõngutas ta kurwa naeratusega enese üle pääd. Ta tahtis teistele haiget teha, sest et tal omal rinnas walud weerlesiwad. Ja miks oli ta selleks oma hää Hilda wälja walinud? Kas sellepärast, et tema kõige lähemal seisis, et ta tema walusid tundis? Ja halemeel sai tal sellest wäikesest nuuksudes tuksuwast kehast. Nüüd tuli talle ka see meelde, kudas ta natukese aja eest nooremehe juurest wälja oli tormanud, et oma pisaraid warjata, nendest wõitu saada. Uuesti tundusiwad nad tema pakitsewas rinnas ja kippusiwad üles poole.
„Mispärast haawad sa mind? Mis olen ma sulle teinud?“ hakkas Hilda rääkima ja waatas märgade silmadega oma noore sõbranna pääle. „Mis pean ma siis tegema? Tema oli ainuke, kes mind tähele pani, kellegile teisele pole ma ialgi silma puutunud. Ja kui mu hinges nii palju palawust loitis, et mu süda ära tahtis kõrweda, et ma terwet ilma oleks wõinud soendada, teda igatsedes oma
199
