tusi polnud ta unustanud, nad kerkisiwad weel täiemal ja kindlamal kujul silmade ette.
Järgmised päewad läksiwad ärasõiduks ette walmistades ruttu mööda. Aino oli endist wiisi rõõmus ja walmistas Hildale õnnelikka silmapilkusid. See hakkas jälle tema suurest ja iseäralisest tulewikust unistama. Ka Ainole enesele rääkis ta sellest; see naeris ainult.
Kui Aino Muhemiga pärast seda kokku sai, kus ta Kulno juurest tulles temast sõnalausumata mööda oli läinud, naeris ta talle juba eemalt wastu ja pakkus teretamiseks kätt. See waatas imestanult neiu pääle. Mis pidi see küll tähendama? Ükskord läheb ta temast kui postist mööda, nüüd on ta lahkus ise!
Ka Lillakaga oli Aino wiimasel ajal kõnelenud, mis seda wäga imestama pani. Aino ei saanud isegi selgesti aru, miks ta seda tegi. Tahtis ta sellega wäikse neiu ees oma wäljamaale sõitmisega uhkustada? Wististi mitte. Palju enam seisiwad tal Kulno sõnad meeles, mis selle pääle tähendasiwad, nagu wõiks tema, Aino, Lillaka pääle armukade olla. Ta püüdis tegelikult iseenesele tõendada, et noormees eksinud on. See wast oli pääpõhjus, miks ta Lillaka wastu haruldast lahkust üles näitas.
205
