Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/214

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sundides neiu nõrkusid nii kurjasti tarwitada oli lasknud. Wististi ei olnud neiu küllalt nõrk, et see hirmus elukas praegusel silmapilgul oma niuded pingule oleks sirutanud ja walitsusekepi oma kätte haaranud.

„Mis wõime meie sinna parata,“ rääkis noormees wiimaks ja püüdis häälele südamlikku tooni anda. „Kõik on möödas ja sõnad ning pisarad ei too midagi tagasi.“

Ka neiu näis arwawat, et kadunu enam tagasi ei tule ja sellepärast nuttis ta weel, weel rohkem. Wiimaks tuikus ta uksest wälja ja krägisewast trepist käsipuu najal nõtkuwal sammul alla. Noormees walgustas talle lambitulega tummalt seistes teed.


*  *

*

Öö oli selge ja külm. Külmamees istus härmatanud habemel puuokstel, aiateiwastel ja palgi seintel ning tagus oma wäikese wasaraga: Kips, kõps! Kliks, klõks! Igaltpoolt kostsiwad need löögid.

See oli mõni päew pääle jõuluid. Üliõpilane Kulno tõttas kõrwu õõrudes waksali


215