poole: ta läks Ainot saatma, kelle ärasõidust ta Muhemi käest kuulda oli saanud.
Imelikud ja õudsed päewad oli Kulno üle elanud. Sest saadik, kus ta teadis, et Aino lähemal ajal ära sõidab, muutus linn kõige oma elu ja uulitsatega tühjaks, paljaks. Noormees ei tahtnud enam kusagilegi minna, seisis kodus ja pikutas sohwa pääl. Raamatud ootasiwad asjata lugejat ehk kuigi lugeja tuli, siis ei mõistnud ta raamatuid.
Õiet oli ta pärast seda harwa näinud, kus ta wiimast korda tema pool käis. Neiu silmis helkis endine waikus ja pehmus. See lõpmata pehmus oli ka nooremehe ükskord pehmeks teinud, temast kõiksugu erutawad mõtted eemale peletanud. Ta suikus nagu uimastawasse unesse. Ja neiu oli temaga nii rahul. Ta ei nõudnud nooreltmehelt midagi, ei pannud mingisugusid tingimisi ette, tõi ainult oma rahustawa hinge, oma waiksed silmad kaasa. Oli noormees tusane, siis ei saanud neiu kärsituks, waid ootas kannatlikult, kuni rahuingel oma tiiwad nende üle laiali laotas. Ja sääl juures õõgasiwad ta paled ja huuled nii kaasakiskuwas noorusepunas. See ei jutustanud aga mitte jõust, tungist ja tahtmisest tegewuse järele. Selle wastu näis ta nooremehele sõnawat: „Unusta erutawad mõtted, unusta kõik, mis
216
