ilma huwitawad, ja tule minu juurde, sest mina olen su ilm ja siin ilmas peab sul waikne, rahulik ja hää olema. Ma ei tahagi teada, mis sinu erutuste ja püüdmiste põhjuseks on, ei waewa sind küsimiste ja järelpärimistega, ma toon ainult sulle rahu.“ Nagu matusekõne kõlas see nooremehe kõrwus. Ja siis tuliwad talle sõnad meelde: „Tulge minu juurde kõik, kes te waewatud ja koormatud olete ning mina tahan teile hingamist saata!“ Nende sõnade rääkija suri ristisambas sel Kolgatal, mis ära on seletatud — päälae-ase, kuna naesed tema risti all seistes nutsiwad. Nüüdsed rahutõotajad saawad aga ise ristiks ja neid kantakse sinna Kolgatale, mis ära on seletatud — abielu. Sääl Kolgatal magawad ristide all raswa läinud mehed, ja nende ümber mängiwad elujõuetud werewaesed lapsed.
Külmawärinad käisiwad noorelmehel üle keha, kui ta mõistusewasarat kuulis niisugusid mõtteid taguwat. Kips, kõps! Kliks klõks! ja jälle langes uus mõte. Mõistusewasar töötas niikaua, kuni Kulno omale ootamatalt küsimise ette pani:
„Pean siis mina ikka siia jääma?“
Ja nüüd tuli talle korraga meelde, et ka Raismik ära oli sõitnud. Mis wõis temal küll põhjuseks olla? Kulno rinda puges tung sinna
217
