„Rääkige midagi mõistlikumat,“ ütles Aino natukese aja pärast paluwalt.
„Millest, näituseks?“ küsis Kulno.
„Näituseks… Jutustage uutest raamatutest, mis Te lugenud olete.“
„Mina pole ühtegi uut raamatut lugenud, nende ostmiseks pole mul ialgi raha olnud,“ wastas Muhem.
„Noh, siis jutustage midagi kas wõi wanadest raamatutest,“ ütles neiu. „Ennemalt tegite seda nii sagedasti.“
Wiimased sõnad puutusiwad Muhemi kõige õrnemat kohta. Ennemalt! Mis see sõna talle kõik meelde tuletas! Ka Kulno aimas selle sõna tähendust, kuigi ta lähemalt midagi ei teadnud. Aga sellest on nüüd juba paar aastat möödas. Aino käis siis alles gümnasiumis, kuna Muhem keeleteadust ja ajalugu õppis. Wahe pääl oli ta üle õiguseteaduse ilusasti Iooduseteaduse juurde jõudnud. Muhem mäletas selgesti, kuidas ta, ühelt jalutuskäigult koju tulles, esimest korda selleks laua äärde istus, et luuletada, oma südame salajamaid liigutusi, mille sarnaseid ta kedagi ei arwanud ialgi tundnud olewat, riimidesse seada. Missuguse joowastusega ta pärast neid salmisid ise luges ja missuguse südamewärinaga, hingepalawusega ta neid Ainole lugeda andis!
68
