Kuid aeg tuli, kus Muhemi salmid Ainot enam ei huwitanud. Noormees sepitses neid aga endist wiisi edasi — häwitas ja sepitses, sest trükki anda polnud ta neid ialgi katsunud. Rumal üliõpilane! Kui wähe oli ta kulturiinimene! Ta ei näinud aimamagi, et praegusel ajal oma kui ka oma kõige kallima hinge kergesti ära wõib müüa. Need hinged peawad aga ainult wärsked ja wärisewad olema. Wõi pidas ta seda alatuks, hingede eest pakutud hinda liig wäheseks? Kas tõusis tal ehk wastik tundmus rinda, kui ta selle pääle mõtles, et äramüüdud hingede kallal kõik sorida ja sõrmitseda wõiwad, kellele see aga lõbu teeb, olgu nende käed ükskõik kui mustad, nende naeratused ükskõik kui pilklikud? Külmalt, osawõtmatalt arutawad nad mõistusega su hingelõngade kallal, koblawad su südame salajamates koobastes ümber, nagu oleksiwad nad ametlikud arstid, kes eluta surnukeha lõigates selgeks peawad tegema, mis on surma põhjuseks olnud. Kuid see hing ei ole ju surnud, ta elab, tunneb walu, wäriseb, lõdiseb. Muhem ei olnud küllalt kunstnik, sest muidu poleks häbenenud ta oma hingepühadustega kaubelda, nagu seda wagad hingeõnnistuse järele igatsejad neitsi Maria kiwinenud silmapisaratega tee-
69
