wad… Aegajalt kainenes mõistus, kustus hinge lõõmaw nooruseluule ning Muhem kiskus ühe salmiku teise järele puruks. Tal oli weel nii selgesti meeles, kudas ta oma esimesed salmikud ära häwitas, nad küdewasse ahju wiskas, kuna ta ise ahju ees kükitades päält waatas, kudas walge paber helbeteks muutus, mis udusulgedest kergemad näisiwad olewat. Aga ka nende helbete päält paistsiwad weel üksikud sõnad silma. Ta püüdis neid lugeda, aga asjata, sest paber oli enne ahju heitmist tükkideks kistud. Ja ta kahetses, miks ta terweid lehti ahju polnud wisanud, siis oleks wõinud ta nende pääl olewaid ridasid weel kord lugeda, mida ta nii wäga oleks tahtnud, iseäranis sellepärast, et helbed nii imekerged oliwad, kuna nende pääl seiswad mustad sõnad raskustest õhkasiwad. Nõnda waatab ja kuulatab joowastatud inkwisitor tuleriida lähedal, mille kõrwetawad leegid waga kannataja wiimased ohkamised ja pisarad üles taewa poole on kandnud; weel tahaks ta neid üks kordki kuulda, et siis rahulikult koju pöörata… Kui Muhem ahju eest üles tõusis, tundis ta, et midagi teist põske mööda alla walgub. Ta pühkis käega: see oli — pisar. Need oliwad tema esimesed hingeleegid, mis läbi tahmase korstna wälja lendasiwad. Päras-
70
