„Pole wiga, waleta puuduw osa juurde“, wastas Muhem.
Aino seadis ennast toolil paremini istuma, Kulno laskis ennast sohwa nurka poolküljeli, kuna Muhem küünarnukid põlwede pääle toetas ja põrandale wahtis. Tume widewik puges pikkamisi nurkadest lagedale, asus istujate wahele ja laskis neid weel waewalt üksteise nägusid näha.
„Aga see on lühike, sellest ei saa kuigi kauaks“, ütles Kulno.
„Ükskõik“, wastas neiu. Ta tahtis, et noormees midagi räägiks ja et tema teda wait olles kuulata ning tema kuju läbi widewiku silmitseda wõiks. Nägemata wõim woolas kusagilt wälja ja pani teda poolsuikuwasse olekusse. Ta arwas, et seesama wõim ka nooremehe liikmetesse, hingesse teed peab leidma ning sääl tundmusi, mõtteid ja kujusid sünnitama, millest ta rääkida wõib. Ka Muhemi kehasse kippus suigutaw roidunud olek asuma.
„Ükskord oli üks üliõpilane“, algas Kulno.
„Hakkab nõnda su unenägu pääle?“ küsis Muhem.
„Teda wõib ka teisiti pääle hakata“, wastas Kulno ja püüdis sääl juures neiule silmadesse waadata. Waewalt suutis ta seletada, et talle tumedast ruumist midagi wastu helkis.
72
