„Ärge segage teda“, keelas neiu Muhemi küsimise pääle tähendades.
„Ükskord oli üks üliõpilane“, ütles Kulno uuesti. „Ta oli waene, siiski mitte waesem, kui tema kaaslased. Peaaegu mingisugusid raamatuid ei suutnud ta omale muretseda: task ei lubanud…“
„Siis oleks pidanud ta otseteed rahakoti poole pöörama“, püüdis Muhem wahele naljatada. Ta näis aimawat, missuguses meeleolus Kulno praegu oli ja tal tõusis tahtmine teda selles segada, teda millegagi eksitada, torkida. See ei pannud seda aga tähelegi ja jutustas edasi:
„Aga nälg raamatute järele oli suur. Kui ta neid kaupluste akende pääl wäljapandud silmitses — ja seda tegi ta sagedasti, — tundis ta omal kurgus midagi üles poole kerkiwat, mida ta neelates alla tagasi pidi ajama. Niisamasugune tundmus asus talle ka siis rinda, kui ta paar päewa ilma lõunata oli pidanud mööda saatma ja kogemata kombel heledasti walgustatud worstipoe akna alla seisatama jäi. Mida wähem tal wõimalust oli raamatuid muretseda, seda rohkem hakkas ta nende järele nälga kannatama, neid armastama — unistawad, kirdliselt. Oleks ta luuletaja olnud, siis oleks wõinud ta neile terwed
73
