kogud salmisid kirjutada. Pühalikus, aupakkuwas kauguses pidi ta oma unistuse objektidest seisma. Nii on esimene armastus, täis igatsust ja kättesaamatust. Ta oli kuulnud, et esimene armastus kauaks, kauaks jääda; isegi surres wõida teda meelde tuletada, pooltardunud rinnas suuta ta tuksatust sünnitada — nii sügaw olla ta. Üliõpilane uskus seda, tahtis seda uskuda. Ta lootis, et armastus raamatute wastu niikaua saab kestma, kuni ta ülikooli lõpetab ja teenistusesse astub; siis tahtis ta oma hingeihasid täitma hakata, tahtis oma unistused realilmaks ümber muuta: raamatud kaupluste akende päält omale koju wiia. Nüüd leppis ta ainult nende waatamisega ja nendest unistamisega.
Kord mõtles ta oma sünnipäewa õige suurel wiisil pühitseda. Wäljas oli pakane külm ja tuul mängis uulitsatel lumega. Üliõpilane pani palitu selga, tõmbas selle krae ülesse ja läks wälja. Ta mõtles omale seeläbi kõige suuremat rõõmu sünnitada, et ta kõikide raamatukaupluste aknatagused läbi käib ja pilgu uute raamatute pääle heidab. Juba selle palja mõtte juures hakkas ta süda kiiremalt tuksuma, weri kärmemini jooksma. Kui ta juba mitmed aknatagused läbi oli käinud ja ühe suurema raamatukaupluse juures seisatas,
74
